Mee säilivusaeg

Vähesed toiduained on ümbritsetud nii paljude müütidega kui mesi. Ühed on veendunud, et see ei rikne kunagi, teised aga, nähes purgil märgitud kõlblikkusaega, kahtlevad, kas seda on veel ohutu tarbida. Tõde peitub kusagil vahepeal. 

Kuigi seaduste kohaselt peab mesi, nagu kõik teisedki toiduained, olema märgistatud kõlblikkusajaga, sõltub selle tegelik säilivusaeg hoopis teistest teguritest. Sellele avaldab suurimat mõju see, kas mesi on mesilaste poolt nõuetekohaselt valminud, milline on selle koostis ja kuidas seda kodus hoitakse. 

Selles artiklis selgitame, miks kvaliteetne mesi võib säilitada oma kvaliteedi paljude aastate jooksul, millised tegurid mõjutavad selle pika säilivusaega ja kuidas seda hoida, et see säilitaks võimalikult kaua oma loomuliku maitse ja väärtuse.

Mee küpsus

Kuigi mee peamine koostisosa on süsivesikud, võib mee valkude ja muude komponentide tõttu hapneda. Pikema aja jooksul hapneb kõige rohkem värske mesi. Mesinik eristab värske mee kergesti tarust: kui taru on avatud või on suletud vaid väike osa kärgedest, on mesi värske. Selline mesi sarnaneb väga suhkrusiirupiga, on vedel, sisaldab palju vett ja ei kaldu aja jooksul kristalliseeruma. Pikaajaliseks säilitamiseks korjatakse ainult küpsenud mesi täisvarustatud kärgedest. Sellist mett, sarnaselt kuivatatud või hapendatud toodetega, saab säilitada väga pika aja jooksul. Vana-Kreeka kirjanikud kirjeldasid mett oma teostes kui igavesti värsket toodet. Seda, et mee säilivusaeg on piiramatu, tõestavad ka Egiptuse püramiididest leitud korvid, milles oli mett, mis polnud sugugi muutunud ja on endiselt tarbimiseks kõlblik. Neile, kes soovivad maitsta võimalikult looduslikku toodet, tasub proovida ka mesilaspesast pärit mett, mis võimaldab nautida mett peaaegu samas seisundis, nagu mesilased selle valmistasid.

Mee koostis ja kvaliteet

Mesi säilivust mõjutavad ka selles sisalduvad ained. Mesi kõige tugevamad säilitusained on vesinikperoksiid, happesus ja väike veesisaldus. Vesi on ju elu allikas. Kui seda peaaegu pole, surevad sellises keskkonnas kõik mikroorganismid. Mida väiksem on vee kogus tootes, seda pikem on selle kõlblikkusaeg (seetõttu tooteid ka kuivatatakse). Seega, et mesi püsiks kaua, peab see olema mesilaste poolt täielikult valmis tehtud – tiibadega kuivatatud niiskus ja suletud kärjed.

Mikroorganismide hukkumisele aitab kaasa ka mees sisalduv vesinikperoksiid. Kui mesilased on nektari kogunud, valavad nad pärast taru juurde naasmist seda oma torukestest üksteisele, kuni see jõuab kärje avauseni. Mesilaste näärmed eritavad ensüüme, mis hakkavad mett lagundama. Just nende ensüümide toimel tekib nektari lagunemisel vesinikperoksiid – tugev desinfitseeriv ja happestav aine. Kuigi see võib kummaliselt kõlada, on mesi äärmiselt happeline toode (pH ~3 – 4,5). Sellises happelises keskkonnas ei tunne end hästi ka bakterid ja muud mikroorganismid – nad ei suuda paljuneda ja surevad. Kuna just erinevad mikroorganismid on toodete riknemise põhjuseks, on mee säilivusaeg peaaegu piiramatu.

Seega, kui uskuda Egiptuse mee autentsust, on see seni kõige kauem – üle 3 000 aasta – riknemata püsinud. Siiski, et tagada mee kasulike omaduste säilimine, on parim hoida seda pimedas ja jahedamas kohas. Neile, kes soovivad proovida ka teisi mesindustooteid, tasub tähelepanu pöörata kummitükkidele, mis sisaldavad mesindustooteid, propolist ja õietolmu, ning mesilaste leib – need täiendavad laia mesindustoodete valikut.