Nagu tarus, nii ka maa peal

Vaadates ümberringi lendavaid mesilasi, mõtleme harva sellele, kui palju neil meiega ühist on. Sageli peetakse putukaid primitiivseteks olenditeks, kes tegutsevad üksnes instinktide järgi. Kuid mida rohkem me mesilaste kohta teada saame, seda selgemaks saab – nende maailm on palju keerulisem, kui esmapilgul tunduda võib.

Mesilased on sotsiaalsed putukad, kes elavad keerulises kogukonnas, kus mesilased jagavad ülesandeid, hoolitsevad järgmise põlvkonna eest, kaitsevad oma kodu ja isegi edastavad teavet üksteisele. Kogu mesilaste perekond toimib nagu üks elus organism, kus igal mesilasel on oma oluline roll. Ja mida rohkem aega veedad taru juures, seda sagedamini tabad end mõttelt, et mõnes asjas on inimesed ja mesilased sarnasemad, kui me tahaksime tunnistada.

Seetõttu tahame selles artiklis näidata, kui palju on inimeste ja mesilaste maailmal ühist. Võib-olla hakkate pärast seda mesilasi hoopis teise pilguga vaatama.

Nagu kuninganna ütleb, nii teevad ka mesilased.

Olen ilmselt kuulnud ütlust „õnnelik naine – õnnelik elu“. Sageli me tahtmatult põlgame selliseid tragikoomilisi feministlikke ütlusi, nagu oleks see pärit kultusfilmist „Abielus lastega“, kuid mesilaste maailmas on see üks põhireegleid. Kuigi tarus on kuni 80 000 töölist, kuuletuvad nad kõik sellele ühele kuningannale, nagu oleksid nad üks. Suur perenaine ei söö, ei hoolda ennast ega kaevata mett – pärast lühikest Mesi Kuu aega vana ja paarikümne drooniga, veedab ta kõik oma päevad, levitades head (kui teil on õnne) tuju ümber taru ja munedes munad. Nüüd on tõeline mitme vanemaga ema! Ja tema majesteetlikkusest sõltub tarus kõik, nagu ka emast peres: kuri kuninganna tähendab kurje tütreid, räpane kuninganna tähendab, et keegi ei hoia taru puhtana, aeglane sööja – oodata väiksemat meesaaki ja lõpuks, kui ta on väga ilus ja värviline, siis on ka tema väikesed tütred värvilised kaunitarid. Tegelikult õpetab kuninganna neile häid kombeid ilma peksmise või muude karistusteta – ta kasutab oma head eeskuju (või pigem oma erilisi feromoone), et nakatada teisi mesilasi tarus ja meeleolu levib kogu tarus. Kas oleks olemas mesilasemanaine, kes ei tahaks selliseid kuulekaid lapsi?

                      Mesilaste kool

Mesilased koguvad mett ja õietolm igasugustelt niitudelt ja põldudelt. Nad ei eksi kunagi ära, nad teavad, millistele taimedele maanduda, ja nad valdavad seda oskust suurepäraselt. Aga kuidas mesilased seda kõike oskavad? Selgub, et nagu meiegi, õpivad nad koolis – „mesilaste koolis“.  21 päeva pärast munemist koorub noor töömesilane. Nagu valge paberileht (noored mesilased on tõesti „hallid“!), ta on täiesti koorunud. Vastutustundlikud mesilased ei lase sellel väikesel mesilasel üksinda niidul hulkuda, nii et tal on palju õppida, enne kui ta saab kodust lahkuda.

1-2 päeva

Mesilane tutvub taruga ja puhastab oma kärg ja muud tühjad augud, et sinna saaks mett valada või uusi mune muneda.

3-13 päeva

Kui koristamine on tehtud, võib juba tõsisematele töödele asuda. Väikesed mesilased hakkavad hoolitsema teiste põlvkondade eest: toidavad uusi vastseid, toidavad ja kammivad kuningannat (Tema Kuninglik Kõrgus ei suuda paljusid asju ise teha) ning aitavad noortel isasmesilastel süüa (kui nõudlikud nad on!). Pärast kuninganna juures käimist levitavad töömesilased ka tema eritatavat väga olulist feromooni kogu tarus, et kõik teaksid, et kuninganna on elus ja terve ning uut valitsejat pole vaja kasvatada. Noored mesilased eemaldavad ka surnud mesilased, viies need tarust võimalikult kaugele. Nii kaitsevad nad oma kodu ohtlike haiguste eest. Pole juhus, et inimesed on juba ammusest ajast hinnanud mesilaste looduslikku kaitset – üks tuntumaid mesilaste tooteid on propolis, mis on kuulus oma looduslike omaduste poolest.

8 – 18 päeva

Teismelistele usaldatakse vastutusrikkamaid töid. Nad võtavad seda kandvatelt mesilastelt üle nektari ja valavad selle taru kaevudesse, ladudes õietolmu. Nad on ka õhukonditsioneerid, kes kasutavad oma tiibu taru tuulutamiseks ja hoiavad seda õige temperatuuri ja õhuringluse juures. Teine oluline funktsioon, mis on seotud tiibade lehvitamisega, on nektari paksenemine, kus õhupuhangud eemaldavad nektarist vett ja soodustavad selle muutumist meeks.

12 – 35 päeva

12. elupäeval on mesilane piisavalt küps, et alustada vaha tootmist. Noored kuningannad töötavad muu hulgas oma vanusele vastava töö kõrvalt ehitajana. Nad valmistavad täiuslikke kuuekandilisi pesakaste ja suurendavad taru, samuti parandavad nad kahjustatud pesakaste ja „katavad“ neid vastsete või meega.

18 – 21 päeva

See aeg on väga oluline. See on aeg, mil mesilased täidavad oma viimaseid ülesandeid enne põllule minekut – kaitsevad taru sissetungijate eest. See on mesilaste jaoks omamoodi kohustuslik sõjaväeteenistus. Nad pressivad end taru sissepääsu juurde ja hoiavad silma peal, et keegi ei tahaks sisse pääseda. Kuna tarus elab lugematul hulgal mesilasi, oleks võimatu nende nägusid meeles pidada, nii et mesilased eristavad üksteist oma taru lõhna järgi. Kui mesilased avastavad sissetungija, ründavad nad seda oma nõelaga. Enam kui üks neist tapetakse tööülesannete täitmisel.

22 – 42 päeva

Mesilase viimane elutöö, mida ta enne surma teeb, on nektari kandmine. Esimeste lendude ajal vaatab mesilane ümbrust – tiirutab üha suuremaid ringe taru ümber ja märgib endale olulised orientiirid, et mitte eksida. Nii programmeerib ta oma kujutlusvõimes endale tõelise „Google Mapsi“ ja leiab alati tee koju. Mida kauem ta lendab, seda kaugemale suudab nektarikoguja lennata. Lõpuks õpib ta tantsima ja annab oma kõhutantsuga teistele mesilastele teada nektariga täidetud põldudest. Just seetõttu on inimesed juba ammusest ajast hinnanud mesilaste loodud hüvesid ning tänapäeval valivad nad üha sagedamini ka meega kummi-kommid kui mugava viisi mesilaste toodete lisamiseks igapäevasesse rutiini.

Kuigi töömesilased elavad suvel vaid umbes kuus nädalat, täidavad nad selle aja jooksul väga erinevaid ülesandeid. Kas te tahaksite minna sellisesse mesilaste „kooli“?

Mesilane vajab mesilast

Mesilane vajab mesilast – nagu inimene vajab inimest. Mesilasi eristab kõigist teistest putukatest ja isegi paljudest loomadest nende sotsiaalsus. Kogu taru on nagu suur sotsiaalne kogukond, kus igaühel on oma roll ja mis ei saa toimida ilma teiste abita. See mesilaste ja inimeste sarnasus ajendab teadlasi üha suuremat huvi tundma nende väikeste ja keeruliste putukate vastu. Selgub, et meil on nende väikeste mesilastega palju rohkem ühist kui mõne hiiglasliku vaalaga. See sarnasus ei pruugi paljudele meeldida, kuid see paneb sind kiitlema, et oled „töökas nagu mesilane“. Palju õnne, nüüd võite uhkustada, et olete isegi geneetiliselt sarnased. Mesilastel ja meil suurmeestel on sarnased geenid, mis vastutavad sotsiaalse käitumise eest. See avastus, loodavad teadlased, võib aidata uurida või isegi lahendada mitmeid vaimse tervise probleeme, mis on seotud kõrgemate ajufunktsioonide languse ja muutumisega: on neid, kes usuvad, et peagi lahenevad saladused, kuidas Alzheimeri tõbi, skisofreenia, dementsus, depressioon ja muud käitumishäired tekivad, muutuvad ja paranevad. Peale selle usuvad teadlased, et mesilased hoiavad endas ka pikaealisuse imet, sest mesilasema võib elada kuni viis aastat, kui ta on reproduktiivselt aktiivne, samal ajal kui tema noored tütred „teenivad oma elatist“ umbes kuue nädalaga. Nii et võib-olla täname varsti neid töökas naisi mitte ainult mee eest, vaid ka tervislikuma, pikema ja õnnelikuma elu eest.

Väikese putuka suur süda

Tegelikult ei ole mesilastel südant, nagu me seda ette kujutame – neil on vaid mõned lihaselised torud, mis pumbavad verd. Ja ometi kaitsevad mesilased oma kolooniat kogu südamega ja sõna otseses mõttes oma eluga, olgu see siis geenide, feromoonide või instinktide abil. Väike lendav mesilane, keda me tavaliselt näeme ringi sööstmas ja kükitamas lillest lille juurde, astub vastu isegi hiiglaslikule karule, kui ta tajub ohtu oma kodule. Samal ajal suudame meie, geniaalsed olendid, suured ajud, kes me leiutasime elektri, arvuti ja 5G-interneti, mõnikord mitte ainult luua, vaid ka hävitada. Nii et kas polekski nii paha olla natuke rohkem nagu mesilased? Lõppude lõpuks on neilt nii palju õppida: töökus ja hoolivus, pühendumine, naabrite aitamine, alandlikkus, hoolivus ja lõppude lõpuks ka lojaalsus. Mitte ilmaasjata ei öelnud Aleksander Duma musketärid: „Üks kõigi eest, kõik ühe eest“. Noh, me lisaksime, et olgu nagu tarus, nii ka maa peal.